-
Vastavalt nende funktsioonidele võib soojusstabilisaatorid jagada kolme kategooriasse:
Peamised kuumuse stabilisaatorid (nt pliisoolad, metalliseebid, tinaorgaanilised ühendid)
Täiendavad kuumuse stabilisaatorid (nt epoksiidid, fosfitid, polüoolid)
Kombineeritud stabilisaatorid (peamiste ja abistabilisaatorite kombinatsioonid)
-
I. Peamised kuumuse stabilisaatorid
-
Nende hulka kuuluvad peamiselt pliisoolad, rasvhapete metallisoolad ja tinaorgaanilised ühendid.
1. Pliisoolad: need hõlmavad kõiki pliisoolasid, välja arvatud pliiseebid, millest enamik sisaldab pliioksiidi (PbO). Pliisoola stabilisaatorid on PVC jaoks kõige sagedamini kasutatavad ja tõhusamad stabilisaatorid, kuigi need ei sobi läbipaistvate toodete jaoks. pliisoolad on väga mürgised, mistõttu neid järk-järgult enam ei kasutata.
2.Metallseebid: need on peamiselt rasvhapetega kombineeritud metallisoolad. Üldvalem on (RCOO)nM. Lisaks HCl-ga reageerimisele on nende põhifunktsiooniks aktiivsete allüülkloori aatomite asendamine. Metallist seebid pakuvad üldist stabiliseerumist, on läbipaistvad ja võivad olla mürgised või mittetoksilised. Neid kasutatakse harva eraldi ja neid kombineeritakse tavaliselt teiste stabilisaatoritega, peamiselt pehme PVC-toodete puhul.
3. Organotiiniühendid: nende üldvalem on RmSnY4-m (kus R on alküülrühm ja Y on hapniku- või väävliaatomi kaudu ühendatud Sn-ga). Tinaorgaanilised stabilisaatorid jagunevad Y-rühma alusel kolme põhitüüpi: rasvhapete soolad, maleaadid ja tiolaadid. Tinaorgaanilised ühendid on väga tõhusad stabilisaatorid, sobivad läbipaistvate toodete jaoks ja on saadaval mittetoksilistes versioonides. Samas on need suhteliselt kallid.
II. Täiendavad kuumuse stabilisaatorid
1. Epoksiidiühendid: kui otsite epoksiidide määratlust, mida nimetatakse ka epoksiidiühenditeks, siis tööstuskeeles on need PVC abistabilisaatorid. Kuigi soepoksiidi ühendid parandavad ka peamiste stabilisaatorite kuuma- ja ilmastikukindlust. Definitsiooni järgi liigitatakse epoksiidid plastifikaatoritüüpi ja vaigu tüüpi. Plastifikaatoritüüpidest on kõige levinumad epoksüdeeritud sojaõli, linaseemneõli ja mitmesugused estrid, sealhulgas epoksüdeeritud stearaadi butüül- või oktüül. Vaigutüübi puhul on peamised esindajad epiklorohüdriinbisfenool A epoksüvaik.
2. Fosfiitühendid: fosfiidiühendeid on mitut sorti, mis hõlmavad trialküülfosfiteid, triarüülfosfiteid, segatud alküülarüülfosfiteid, tritioalküülfosfiteid, difosfiteid, polümeerseid fosfiteid jne.
3. Orgaanilised fosfitid: orgaanilised fosfiidid, mida kasutatakse peroksiidi lagundajatena, omavad ainulaadset funktsiooni ja on tehnoloogiliselt arenenud lisaantioksüdandid polüolefiinides, sünteetilistes kummides ja PVC kompleksimoodustajates. Seega, kombineerituna metallipõhiste stabilisaatoritega, immobiliseerivad need metalliioone, mis vastutavad katalüütilise hävitamise eest, suurendades seega pvc ilmastiku- ja soojusstabiilsust.
4. Polüoolid: polüoolid kuuluvad ühendite klassi, mis on mitmehüdroksüülsed alkoholid ja estrid, mis tõenäoliselt parandavad pvc termilist stabiilsust. Tehnilistes tingimustes võivad polüoolid parandada ka PVC värvi stabiilsust ja neil on tõenäoliselt roll lisandite ioonide absorbeerimisel, vähendades seeläbi katalüütilist lagunemist ja juhtivust. Peamised tüübid on pentaerütritool, ksülitool, mannitool ja sorbitool
III. Komposiitsoojustabilisaatorid
PVC komposiitstabilisaatorid hõlmavad tavalisi tüüpe, nagu kaltsium-tsink, pliisool, baarium-kaadmium-tsink ja orgaanilised tina komposiitstabilisaatorid.
Komposiitstabilisaatorite eelised: need ühilduvad hästi vaikudega, pakuvad head läbipaistvust, taluvad sademeid, hajuvad kergesti, on kergesti mõõdetavad ja tagavad suurepärase töötlemise.
PVC-materjalide soojusstabilisaatorite arengusuunad
Madala mürgisusega ja mittetoksiliste sortide arendamine
Orgaaniliste tina stabilisaatorite väljatöötamise laiendamine
Aktiivne orgaaniliste lisasoojusstabilisaatorite edasiminek
