orgaaniline klaas
Poly (metüülmetakrülaadi/akrülaadi tootmine algas 1930. aastatel ja 1936. aastal kanti ettevõte esmakordselt USA nimekirja. Põhimaterjalideks on väävelhape, vesiniktsüaniid, metanool ja atsetoon. Need ei ole kõige ohutumad ained, aga lõpptoode on täiesti kahjutu.Pleksiklaas on tuleohtlik,kuid põledes ei teki sellest üldse mingeid kahjulikke aineid.Jääksaadused on süsihappegaas ja vesi.
Orgaaniline klaas ei ole kuumakindel, seetõttu ei saa seda turvarakendustes kasutada. Oma kaalu, tugevuse ja suhteliselt madala hinna tõttu kasutatakse seda plastikut tavaliselt suurte pindade, näiteks tuule- ja müraekraanide klaasimiseks. Tugevuse tõttu kasutatakse pleksiklaasi laialdaselt suurtes akvaariumites ja loomaaedade basseinides. Selleks on vaja, et klaasi paksus ulatuks 30 cm-ni, tavalise klaasi kasutamisel on läbipaistvus liiga madal ja klaasaken liiga paks.
Kaks tüüpi akrüüli
Valamine ja ekstrusioon
Valatud versioon vormitakse pärast tootmisprotsessi plaadiks. Pärast valamist valtsitakse ekstrudeeritud tüüp õhemaks paksuseks. Paksuse vähendamisel suureneb lehe pind, mis muudab akrüüllehe valmistamise lihtsamaks. Puuduseks on see, et lehe pinge suureneb ning ekstrudeeritud leht võib töötlemise ajal praguneda ja puruneda. Niinimetatud "orgaanilise klaasi" eelarve ei võitle alati ultraviolettkiirgusega, oluline on teada, kas materjali kasutatakse klaasina.
